pajatusi pööningult

Mmmmm… tegelikult peaksin ma praegu õppima, aga kogu see tohutu lõuna, mille ma just jäljetult hävitasin, on mu üsna pehmeks teinud. Sestap, ma parem kuulan zeppi ja istun internetis.

Nädalavahetusel käisin gennis Vennaskonda kuulamas. Ma polegi neid varem laivis näinud, üsna hea oli. Kuigi ega suurt vahet pole, kas kuulad plaati või lähed kontserdile. Publiku pärast nad tõmmelda küll ei viitsinud. Aga eks nad juba suured ja tähtsad nimed ka. Muidugi, peo mõttes oli ikka hea käia. Odav vein võttis mind nii põhjalikult, et seltskondlik vestlus muutus minu jaoks raskeks. No pole parata. Üsna naljakas oli, kuidas mind vahepeal mingi mees (kes huvitaval kombel osutus ühe soojendusbändi lauljaks, välimusega umbes keskmine tööinimene, aga Ramonesi looming oli tal kahtlemata peas) suudelda üritas. Võib-olla oli asi minus, aga see toimus kuidagi nagu mingis imelikus ulmas. Kõik oli aeglane ja hämar. Suutsin siiski eest põigelda Minu huuled pole avalikud.

Mul on suureks-suureks sooviks ühel hommikul lihtsalt mahla ja paar võileiba kotti panna ning eesti kõige kaugemaid nurki avastama minna. Paraku, polnud mul eelmine nädalavahetus sellist ettevõtlikkust ning selle asemel istusin ma terve laupäeva üsna üksluiselt Tartus, olgugi, et ma oleksin võinud olla nii niii kaugel. Terve november on mul üsna tigedalt tihe- sünnipäevad, muud tähtpäevad ja üritused. Oijahh. EKS kunagi hiljem siis.

Üritan hambad ristis raha USA jaoks kõrvale panna, aga see on nii keeruline. Sest ikka tulevad mingid head mõtted mõneks põnevaks toiduks või on vaja õhtul ikka tingimata välja minna või hakkab kunagine  lemmikkott juba lootusetult lagunema. See ei asu geograafiliselt ka nii mugavalt, et sinna näiteks ujuda või hääletada või jalgrattaga sõita. Aga vähemalt on tahe minna suur. (kuigi number pangakontol niivõrd väike)

Täna õhtul rebaste peole meie võrratu “Insener Karini hüper-semioos”iga a cappella esituses. Oh fun fun fun!

Juba teisipäev- see tähendab, et töönädal on jõudnud poole juba ära käia. Elukene hakkab vaikselt paika loksuma (või siis teisisõnu- tekkimas on rutiin- mis küll hetkel veel pole väga tüütav). Esmaspäevast neljapäevani möödub nagu ikka väääga õppurlikult- sekka mõni üksik lõõgastushetk, pikad nädalavahetused on heal juhul pidudeks/seiklusteks/ puhkamiseks või tõeliselt kehval juhul- kah õppimiseks (nagu tulev nädalavahetus). Samas, olen ma endale väga selgeks teinud, et ma tulin siia õppima ja see on tõesti see, mida ma õppida tahan. Ja kõik õppeained on üldiselt väga huvitavad, kui väljaarvata see ILMSELGELT SAATANAST- loogika. Ma lihtsalt ei saa aru, miks anda sellist ainet inglise keeles… või siis- miks üldse anda sellist ainet?

Nädalavahetus oli huvitav. Käisin Liina juures idatee-tsillil. Rokk ja juurikad. Pärast seda otsustasime Liina ja Tiiduga L-i  rattaga sõitma minna. Ütleme nii, et oleksime isegi kolmekesi ära mahtunud, kui mu puusad oleksid umbes 10-aastase tüdruku omad ja ma saanuks lenksu peal istuda. See oli päris hea katse Jõudsime lõpuks lodjakotta, teepeal tõenäoliselt rape-mani kohates. Õnneks- rape ei jäi saamata. Hey, that’s positive! Lodjakoda oli tühi, kuid tühjad polnud Tiidu taskud, kust ta meile umbes 3 õlut ja 1 siidri välja võlus. Õhtul tegime plaani järgmine päev Turmakolli sünnale minna.

Ja jõudsimegi sinna- umbes poole kaheksa aegu. Kinkisime Liinaga talle mingi haige märgi (“olen ühe munaga kukk!”) ja kassideda sokid, mis Turm endale kohe pähe tõmbas. Oli lõbus, omamoodi õhtu. Peaks mainima, et taaskord kogen KUI naljakalt “haiged” ikka Robert, Tiit ja co on. Ma arvan, et ma ei hakka ühtegi juhtumist ega nalja edasi andma- parem saage ise nendega tuttavaks. Öösel koju jõudes kiskusin kõik riided suurima naudinguga seljast- olin jäänud mitme alko-saju alla ja lõhnasin ikka üsna vängelt rummi järgi. Umbes tunni võrra hommikule lähedamal (ja juba pestud ja riides), otsustasime Alaniga minna Statoili kabanossi ja kohvi järgi. Saime (kas öiste vandaalide hirmus või sooja kokkuhoiu eesmärgil) tellida läbi luugi, olles samal ajal tunnistajaks mitmele mõõduvõtmisele stiilist “sina- seal, vaatasid liiga kaua minu naist klubis!”. Koju tulles üürgasime laulda ja ma tõdesin, et Annelinn on ikka üks sõbralik kant küll- puhas vanamemmekas ja üliõpilaste pesa.

Ma arvan, et nüüd ootab mind vaid veel Barthes, õhtusöök ja voodi.

Vahepeal on möödunud AASTA!

Ja ka gümnaasium. Mis on eriti tore.  Ülikool on olnud väga kosutav kogemus- ma ei omandanud terve eelmine aasta kokkugi nii palju teadmisi kui nende kahe nädala jooksul loengutes käies. Teiseks ja kolmandaks muidugi veel see VÕIMALUS ISE oma õpingute eest vastutada- keegi ei käi järel, et teeme nüüd selle ja selle ära ning käige ikka kohal. Akadeemiline õhkkond on äärmiselt kosutav! Tatikuulid, kirjakesed ja pidev jutuvada on selleks korraks end ammendanud. Ma olen ülikoolist täielikus ahvivaimustuses! Eriti kõikvõimalikest loengutest, mida ma võin lisaks oma erialale võtta- mul tekkisid tõelised raskused enda ohjeldamisega. =Ma arvan, et see on kõvasti lihtsam peale esimesi eksameid. Oehhh, need massaaži-, vene kirjanduse-, kunsti- ja filmiloengud. Ma ootan teid juba!

Lisaks ülikoolielule, on siin ka tihe seltsi-, õlle/veini- ja kõik muu võimalik elu. Tartu ELAB oma noortega. Neist kihavad tänavad- pargid nii päeval kui öösel. Tõeliselt maagiline.

Aga ma nüüd seedin oma hiinapärast krevetirooga, loen väheke ühes teetassiga raamatut ning lähen öö peale ära.

“Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist tappa…”

“Seda kuulda oli, ” ütles Karla.

“No pidi see aga vemmal olema, kui tast muidu jagu ei suadud,” arvas Pearu seepeale.

Mu rahutute jalgade sündroom võttis reedeks- laupäevaks tuurid maha. Ma olen sisustanud need kaks päeva täiesti t(h)ubaselt.

Ehk siis:

Maitsemeelte hellitamine kõhtutäitvate kunstiteostega. TEHTUD!
Hüvade jookide pruukimine ning Fernando Stern. TEHTUD! (-kusjuures, te _ei_ arva ära kellelt see autografiseeritud kingitus oli )
Vargamäel valitsenud oludega kurssi viimine. TEHTUD!
Üks kena lõunapoolik käsitööga. TEHTUD!
Trennis kõvastunud lihased ja kuum vann. TEHTUD!
Virtuaalvestlused hääde ja kaugete inimestega. TEHTUD!
Keha- küünte- juuste võidmine- kaunistamine. TEHTUD!
Üks intelligentne ja südamlik linateos. TEHTUD!
Kerge poolerialane uurimine ning koduste tööde lahendamine. TEHTUD! Jess!

Nüüd ma istun ja kuulan maad oma tuleviku koha pealt. Ma küll armastan kogu hingest seda võrratut- võrratud maad, kus ma sündinud ja senini elanud, aga miski niimoodi kisub nelja tuule poole ära. Kardetavasti isegi aastateks ja aastateks käima seda Oma Teed, millele ma nüüd lõpuks saan sammud seada. Aga eks ma tule ikka vahepeal teid ka siia vaatama

Palun, palun, palun, palun!!!!

Palun, KEEGI tehke nii, et ma HOMME ei peaks enam kooli minema!!!!

Palun, ma palun kõige nimel, mis mul on ja kunagi üldse olema saab!!!!!

Mulle anti kolme kuu jooksul kõige täiuslikumalt vabadust maitsta ning nüüd võetakse see mult meelevaldselt…

Käisin summerdamas reedel. Mind peibutati Franz Ferdinandiga ning õrna ja haavatava naisterahvana otsustasin sellele kutsele vastata.
Sidusin oma minekuplaanid Karini ja Piretiga (ja Eveliniga, keda ma lõpuks nägin, nagu purjutaja selget meelt, ikka viie minuti kaupa päevas). Lastes endile esmalt tutvustada sadama lähist rohelust ning hüva mehu, suundusime Riikoga seltsis üritusele. Naisterahvastena olid aga ainult meil piletid amMMuu ostetud ning esimesed hetked möödusid Riikot oodates. Teda lõpuks teretades, jätsime aga hüvasti ning otsisime üles uued kamraadid. Kuna nad nõnda mugavalt laulukaare all istusid, siis jätsime nende hoolde oma kodinad. Kell hakkas palju saama ning KOHE pidi tulema seee bänd. Trügisime ette hüppama, mussi nautima ning ei pidanud pettuma. Väga vinge oli. Poiskad olid ise ka energiat täis ning nautisid oma esinemist. Ei olnud olukord ülilma-kõva-bänd-koosnedes-ennasttäis-heroiinisõltlastest-satub-väikeriiki-andma-täiesti-teisejärgulist-kontserti-kus-ainuke-mure-on-omaljalul-seista-sest-laulu-kerib-nagunii-lint, mis oli suur +++ . Muide- ma kuulsin mingit kõlakat, et nad olevat pärast Levikas pidu pannud Where was I???
Tunnike möödus ruttu, peagi asusime kotijahile, sest need olid koos kaassummerdajatega lahkunud. Pärast pikka telefoniga jälgedeajamist, leidsime oma seltsilised lisaks asjadele. Vaesed vappersummerdajad olid käinud Termika kontserdil hüppamas kaks femiinse välimusega kotti õlal, riskides nii vihastelt liigõllerdajatelt peksa saada. Kuigi peab mainima, et ebameeldiv kokkupõrge õllerdajatega oli nii ehk naa õhus. Meie kolmene naissummerdajate punt näis nähtavasti tüüpiline saakloom.
Teistega kohtutud, lahkusime peagi koos Madisega Sassi poole ning umbes kell viis hommikul lõppes minu teekond.

Tõdemus 1: Mul olnuks rohkem rääkida, kui ma poleks üle tunni esmalt oma asju otsinud ja peale seda niisama istunud ning juttu rääkinud.

Tõdemus 2: Kui ma veel kauem oma mune keedan, siis ma saan koortega omleti.

.. ma hakkan pikkamisi valguse poole sammuma