pajatusi pööningult

Pean tõdema, et äärmiselt ebameeldivad.

Ma pole üldjuhul kurvameelne inimene, ütleksin, et ma pigem pahandan, pettun, keen üle, kui kurvastan. Ma ei tea, kas see tuleb mu temperamenditüübist või minu elu on lihtsalt rohkem nii sattunud, et pole suuremaid draamasid kogenud, mille üle kurvastada. Seevastu äkki vihastada olen osanud küll.

Uus aasta algas selles osas ümberpööratult- ma olen lausa krooniliselt õnnetu. Käin nutuvõre suu ümber, mustad mõtted peas. Öösiti magama ei jää, söögiisu on olematu (mis minu kehaehitusega inimesele tähendab, et jume on hall ja pidevalt on sellise puulehekese tunne, keda tuul halastamatult edasi- tagasi räsib).

Ei tea, ei tea mis toimub mu meeleolusagarates.

Igaljuhul üritan kalkuniliha, kodujuustu ja tumedat šokolaadi süüa- nämmmm, looduslikud õnneained!

Mulle küll väga meeldib muinasaeg- see võrratu tabudeta ja eluterve mõtlemise periood ning muidugi, meie tore tegus kommuun. Kuid, mida aeg edasi, seda enam ma tahaksin tegeleda ka keskaja taaskehastamisega, potsti, sinna kuskile 15. sajandi lõppu või keskele. Esiteks, see võrratult naiselik ja särav riietusstiil, teiseks, minu kohati üliromantiline loomus leiaks sellest ajastust kosutavat vaimutoitu (rüütlitemaatika) ja kolmandaks, ma ei väsi imetlemast Tallinna vanalinna ning kujutlemast, kuidas see tol ajastul oligi kogu Tallinn. Linnas jalutades, loon koguaeg mõtetes endale tegelaskujusid, kes kunagi oleksid kuulunud sellesse aega. Sattudes juhuslikult näiteks Rataskaevu tänavale, kerkib silme ette kohe kaupmehe tütar, akna all istumas ja oma uut kleiti tikkimas (salajas unistades kohtumisest oma vahva peiuga mõnes romantiliselt hämaras kangialuses).

Keskaja söögid, keskaja joogid, keskaja peod, kombed, tavad, ettekirjutised ja nende rikkumised, kultuur, monumentaalsed ja sünged gooti kirikud, keskaegsed hooned, tänavad, inimesed ja nende maailmapilt, kleidid, kleidid, kleidid ja punupatsid.

Mmmmmmmmm… ma olen peaaegu lohutamatult kurb, et keskaja klubi Rewal on oma tegevuse lõpetanud.

Iga kord kui ma oma blogi külastan, siis ma mõttes küsin endalt: “mis kuradi pajatusi pööngingult, mida sa ajad?”. Aga vastust ei tule ja ka paremat varianti mitte. Siuke surnud seis mõneti.

Olen kohutav laiskur. Täna jõudsin ainult ühte loengusse ja maadlen kodutöödega, mis tahtsid juba pühapäevast ära saatmist. Samas, tunnen kuidas pime aastaaeg on nüüd täielikult kätte jõudnud. Kuiva jalaga enam koju ei saa ja ainuke hetk päeva näha on hommikul enne loenguid. See-eest on mul praegu tõeline romantika- küünlad, šokolaad ja punane vein. Kui enamasti oleks see hetk sissejuhatuseks mõnes filmis järgnevale pinevale seiklusele (enamasti linade vahel, aga ka köögikappidel, jne), siis mina olen küll täiesti üksi praegu.

Muist rääkides- otsustasin, et ma lähen neljapäevast trenni. See on vist kõige kulunumaid lauseid üldse (stiilis: hakkan homme korralikuks, jne) Aga vähemalt praegu ootan väga juba. Tervislikud eluviisid- SIIT MA TULEN!

Lisaks, üritan pikemat aega juba sellist kevad- sügis (jah, naistel on igaks aastaajaks eraldi garderoob- kingad, üleriided, ihupesu, kleidid, püksid, jne) mantlit. Tõenäoliselt, pole minu ettekujutuses ilutsev hilp  aga praegu moes. No lihtsalt pole saada. Äkki järgmine hooaeg?  Imelik on kuidagi oodata niimoodi. Mantel pole selline asi, milleni minu käsitöö tase ulatuks ka. Ja isegi kui üritaksin teha, siis vaevalt ma nii koleda asjaga pärast ringi käia tahaksin.

Tegelikult pidi see olema pikk mõtteavaldus teemal, mis on mind juba pikka aega vaevanud (nimelt, kui hukkas iga vanad inimesed on, no tõesti, mul pole sõnu lihtsalt), aga võib-olla teine kord. Tunnen sellist erilist energiapuhangut ning ei jaksa rohkem kirjutada. Teen parem ühe kõlavöö valmis, mis mul juba ammu valmis lõigatud ja veelgi kauem peas kummitab.

Mmmmm… tegelikult peaksin ma praegu õppima, aga kogu see tohutu lõuna, mille ma just jäljetult hävitasin, on mu üsna pehmeks teinud. Sestap, ma parem kuulan zeppi ja istun internetis.

Nädalavahetusel käisin gennis Vennaskonda kuulamas. Ma polegi neid varem laivis näinud, üsna hea oli. Kuigi ega suurt vahet pole, kas kuulad plaati või lähed kontserdile. Publiku pärast nad tõmmelda küll ei viitsinud. Aga eks nad juba suured ja tähtsad nimed ka. Muidugi, peo mõttes oli ikka hea käia. Odav vein võttis mind nii põhjalikult, et seltskondlik vestlus muutus minu jaoks raskeks. No pole parata. Üsna naljakas oli, kuidas mind vahepeal mingi mees (kes huvitaval kombel osutus ühe soojendusbändi lauljaks, välimusega umbes keskmine tööinimene, aga Ramonesi looming oli tal kahtlemata peas) suudelda üritas. Võib-olla oli asi minus, aga see toimus kuidagi nagu mingis imelikus ulmas. Kõik oli aeglane ja hämar. Suutsin siiski eest põigelda Minu huuled pole avalikud.

Mul on suureks-suureks sooviks ühel hommikul lihtsalt mahla ja paar võileiba kotti panna ning eesti kõige kaugemaid nurki avastama minna. Paraku, polnud mul eelmine nädalavahetus sellist ettevõtlikkust ning selle asemel istusin ma terve laupäeva üsna üksluiselt Tartus, olgugi, et ma oleksin võinud olla nii niii kaugel. Terve november on mul üsna tigedalt tihe- sünnipäevad, muud tähtpäevad ja üritused. Oijahh. EKS kunagi hiljem siis.

Üritan hambad ristis raha USA jaoks kõrvale panna, aga see on nii keeruline. Sest ikka tulevad mingid head mõtted mõneks põnevaks toiduks või on vaja õhtul ikka tingimata välja minna või hakkab kunagine  lemmikkott juba lootusetult lagunema. See ei asu geograafiliselt ka nii mugavalt, et sinna näiteks ujuda või hääletada või jalgrattaga sõita. Aga vähemalt on tahe minna suur. (kuigi number pangakontol niivõrd väike)

Täna õhtul rebaste peole meie võrratu “Insener Karini hüper-semioos”iga a cappella esituses. Oh fun fun fun!

Juba teisipäev- see tähendab, et töönädal on jõudnud poole juba ära käia. Elukene hakkab vaikselt paika loksuma (või siis teisisõnu- tekkimas on rutiin- mis küll hetkel veel pole väga tüütav). Esmaspäevast neljapäevani möödub nagu ikka väääga õppurlikult- sekka mõni üksik lõõgastushetk, pikad nädalavahetused on heal juhul pidudeks/seiklusteks/ puhkamiseks või tõeliselt kehval juhul- kah õppimiseks (nagu tulev nädalavahetus). Samas, olen ma endale väga selgeks teinud, et ma tulin siia õppima ja see on tõesti see, mida ma õppida tahan. Ja kõik õppeained on üldiselt väga huvitavad, kui väljaarvata see ILMSELGELT SAATANAST- loogika. Ma lihtsalt ei saa aru, miks anda sellist ainet inglise keeles… või siis- miks üldse anda sellist ainet?

Nädalavahetus oli huvitav. Käisin Liina juures idatee-tsillil. Rokk ja juurikad. Pärast seda otsustasime Liina ja Tiiduga L-i  rattaga sõitma minna. Ütleme nii, et oleksime isegi kolmekesi ära mahtunud, kui mu puusad oleksid umbes 10-aastase tüdruku omad ja ma saanuks lenksu peal istuda. See oli päris hea katse Jõudsime lõpuks lodjakotta, teepeal tõenäoliselt rape-mani kohates. Õnneks- rape ei jäi saamata. Hey, that’s positive! Lodjakoda oli tühi, kuid tühjad polnud Tiidu taskud, kust ta meile umbes 3 õlut ja 1 siidri välja võlus. Õhtul tegime plaani järgmine päev Turmakolli sünnale minna.

Ja jõudsimegi sinna- umbes poole kaheksa aegu. Kinkisime Liinaga talle mingi haige märgi (“olen ühe munaga kukk!”) ja kassideda sokid, mis Turm endale kohe pähe tõmbas. Oli lõbus, omamoodi õhtu. Peaks mainima, et taaskord kogen KUI naljakalt “haiged” ikka Robert, Tiit ja co on. Ma arvan, et ma ei hakka ühtegi juhtumist ega nalja edasi andma- parem saage ise nendega tuttavaks. Öösel koju jõudes kiskusin kõik riided suurima naudinguga seljast- olin jäänud mitme alko-saju alla ja lõhnasin ikka üsna vängelt rummi järgi. Umbes tunni võrra hommikule lähedamal (ja juba pestud ja riides), otsustasime Alaniga minna Statoili kabanossi ja kohvi järgi. Saime (kas öiste vandaalide hirmus või sooja kokkuhoiu eesmärgil) tellida läbi luugi, olles samal ajal tunnistajaks mitmele mõõduvõtmisele stiilist “sina- seal, vaatasid liiga kaua minu naist klubis!”. Koju tulles üürgasime laulda ja ma tõdesin, et Annelinn on ikka üks sõbralik kant küll- puhas vanamemmekas ja üliõpilaste pesa.

Ma arvan, et nüüd ootab mind vaid veel Barthes, õhtusöök ja voodi.

Vahepeal on möödunud AASTA!

Ja ka gümnaasium. Mis on eriti tore.  Ülikool on olnud väga kosutav kogemus- ma ei omandanud terve eelmine aasta kokkugi nii palju teadmisi kui nende kahe nädala jooksul loengutes käies. Teiseks ja kolmandaks muidugi veel see VÕIMALUS ISE oma õpingute eest vastutada- keegi ei käi järel, et teeme nüüd selle ja selle ära ning käige ikka kohal. Akadeemiline õhkkond on äärmiselt kosutav! Tatikuulid, kirjakesed ja pidev jutuvada on selleks korraks end ammendanud. Ma olen ülikoolist täielikus ahvivaimustuses! Eriti kõikvõimalikest loengutest, mida ma võin lisaks oma erialale võtta- mul tekkisid tõelised raskused enda ohjeldamisega. =Ma arvan, et see on kõvasti lihtsam peale esimesi eksameid. Oehhh, need massaaži-, vene kirjanduse-, kunsti- ja filmiloengud. Ma ootan teid juba!

Lisaks ülikoolielule, on siin ka tihe seltsi-, õlle/veini- ja kõik muu võimalik elu. Tartu ELAB oma noortega. Neist kihavad tänavad- pargid nii päeval kui öösel. Tõeliselt maagiline.

Aga ma nüüd seedin oma hiinapärast krevetirooga, loen väheke ühes teetassiga raamatut ning lähen öö peale ära.

“Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist tappa…”

“Seda kuulda oli, ” ütles Karla.

“No pidi see aga vemmal olema, kui tast muidu jagu ei suadud,” arvas Pearu seepeale.

Mu rahutute jalgade sündroom võttis reedeks- laupäevaks tuurid maha. Ma olen sisustanud need kaks päeva täiesti t(h)ubaselt.

Ehk siis:

Maitsemeelte hellitamine kõhtutäitvate kunstiteostega. TEHTUD!
Hüvade jookide pruukimine ning Fernando Stern. TEHTUD! (-kusjuures, te _ei_ arva ära kellelt see autografiseeritud kingitus oli )
Vargamäel valitsenud oludega kurssi viimine. TEHTUD!
Üks kena lõunapoolik käsitööga. TEHTUD!
Trennis kõvastunud lihased ja kuum vann. TEHTUD!
Virtuaalvestlused hääde ja kaugete inimestega. TEHTUD!
Keha- küünte- juuste võidmine- kaunistamine. TEHTUD!
Üks intelligentne ja südamlik linateos. TEHTUD!
Kerge poolerialane uurimine ning koduste tööde lahendamine. TEHTUD! Jess!

Nüüd ma istun ja kuulan maad oma tuleviku koha pealt. Ma küll armastan kogu hingest seda võrratut- võrratud maad, kus ma sündinud ja senini elanud, aga miski niimoodi kisub nelja tuule poole ära. Kardetavasti isegi aastateks ja aastateks käima seda Oma Teed, millele ma nüüd lõpuks saan sammud seada. Aga eks ma tule ikka vahepeal teid ka siia vaatama

Palun, palun, palun, palun!!!!

Palun, KEEGI tehke nii, et ma HOMME ei peaks enam kooli minema!!!!

Palun, ma palun kõige nimel, mis mul on ja kunagi üldse olema saab!!!!!

Mulle anti kolme kuu jooksul kõige täiuslikumalt vabadust maitsta ning nüüd võetakse see mult meelevaldselt…