Mu korterikaaslane Kaisa on vedanud mu trenni. Õigemini, aeroobikasse. Just sinna. Tümpsu saatel karglema. Samas, üsna naljakas on ja ütleme nii, et mu lihasmass on kasvanud (ma jaksan nüüd poekotte tassida ja ei karda enam alla 40 cm koeri, kuna mul käib neist lihtsalt jõud nüüd üle:)). Pärast trenni saab saunas lobiseda ja riieteruumi peeglis soenguid teha.
Üks asi mind siiski häirib natuke. Inimesed on nii ebakindlad on oma keha suhtes. See tingib kuidagi eriti võistlusliku ja pineva õhkkonna- keegi ei lõpeta toenglamangut ennem teisi! Eriti tähtis on võtta võimalikult rasked hantlid, et kõik su käterammu imetleda saaks (olgugi, et järgmine päev võib olla pelk pastaka liigutamine traumasid tekitav). Üsna tobe olukord, sa ei treeni ju oma keha teistele, vaid iseendale. Õnneks, ei paista ma eriti millegi aeroobikalisega silma, niiet teiste viha siiani ära teeninud pole. Ainuke lihas, mis mul on, on kõhulihas, milles eriti võistelda ei anna (ei saa jälgida, jne). Aga ikkagi, kuidagi häiriv. Ja see üksteise silmanurgast jälgimine ka! Et ei tea, kas talle on trennis käimine juba aidanud- ei see on ikka nii paks, ta vist sööb kodus salaja. Blaaah.
Reedel on treening nimega stripp-aeroobika. Huvitav, milles seisneb seal võistlus? Kes suudab kiiremini hööritada? Või saab rahulikult nautida ilma koguaeg vaatluse all olles?
Igal juhul, ootan 
