Teen siin praegu kodust tööd ja ei saa jätta vihastamata. Tööks on inglisekeelne Umberto Eco tekst semiootika ajaloost. Tekst on keskmiselt teaduslik, aga kohutavalt raskelt kirjutatud. Just selle keelelises mõttes- Umberto Eco stiiliks on vastikud topelteitused (it is not undue … ) ja metsikult lohvisevad laused, kuhu nagu suurde künasse on kõiksugu pudru- ja-kapsa-formaadis mõtteid loobitud. Selle kõige järgimine on kohutav- kõigepealt algab asi lause puht sõnalise tõlkimisega (see tulebki just nendest eitustest- teatud väljend tuleb esmalt üskinda tõlkida, siis teha ta eitavaks ja siis uuesti eitavaks, niimoodi, et lõpuks jääb järele ikka see sama sõna, aga aega on kulunud metsikult). Ja nagu ikka on “due” kõige tavalisem sõna terve teksti peale, õige teaduslik stiil on ikka kirjutada kui “reciprocal” üks ja teine asi on või et taoline “endeavour” on kõigiti õigustatud. Või pigem: it is not the case, that this endeavour is not proper.
Mida rohkem ma loen, seda enam tundub, et ma saan siit vaid ebamäärase sõnademögina, kui reaalse idee, mille leidmine on ju tegelikult põhjus, miks ma loen. Ma tunnen end nagu Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelis: ma näen infot ja info näeb mind, aga ma ei jõuagi üksteiseni, sest vahepeal on koletu sõnamüra, mis kogu asja ära ähmastab. Võeehhh. Ma tahan mõtteid, mitte sõnu!!
Samas, nüüd rahulikumalt, on Ecol endal ise teooria, et autor kujutab alati ette ideaallugejat, kellele tekst suunatud on (ideaallugeja, kes on teemast väga hästi informeeritud, oskab piisavalt sõnavara, on motiveeritud, jne). Ja siit järeldub ka see, et ilmselgelt, mina ei ole ideaallugeja oma soome-ugri keelkonna päritolu ning algaja teadlase staatusega.
Aga ausalt öeldes, ei mõista ma neid ideaallugejale esitatud nõudmisi selle teksti puhul. Sest see pole mingi eriti kitsas uurimus mõnel väga haruldasel teemal. Tegelikult, võiks seda pidada lausa baastekstiks tervele semiootika ajaloouurimisele. See võiks olla paremini mõistetav! Palun?!
Aga kes olen mina, väike käbi, et kedagi kritiseerida?
kristiina. ütles,
veebruar 21, 2010 kell 6:37 p.l.
Eco on kohutav. ma sain temaga just läbi, aga aru ei saanud midagi. tuleb vist uuele ringile minna.
oHpuu ütles,
veebruar 23, 2010 kell 7:32 e.l.
ilmselt eeldab itaallane Eco, kes arvatavasti kirjutas teksti itaalia keeles, et seda loevad veidi klassikalist ladina keelt ja Cicero retoorikat nuusutada saanud inimesed. sellise ladinahõngulise inglise keelega harjumine võtab veidi aega, aga siis läheb ludinal. John Milton on igatahes hullem ja raskepärasem, usu mind.