Täna hakkasin uurima oma suvist seiklusplaani: tahan hääletada läbi Euroopa Horvaatiasse, et seal rannas päikeseloojangut nautida ning häid odavaid veine lürpida. Ja muidugi hästi palju looduses matkata (vaadake internetist neid pilte, mu süda teeb kukerpalle lausa!), kultuuri nautida ja helesinises meres ujuda. Mõnnamõnna! Esimene kord tekkis mul see idee, kui ma vaevalt 17 olin saanud, nüüd 20-sena oleks tõesti viimane aeg plaane teostama hakata.

Mul puuduvad absoluutselt kogemused Euroopas hääletamisega, niiet esialgu oma üritan välja mõelda, kust kaudu on üldse kõige mõistlikum minna- kas läbi Tšehhi ja Austria või läbi Ungari ja Slovakkia? Mul pole veel reisikaaslastki ega ühtki täpsemat plaani, kes see olla võiks. Aga et mu plaan minna suveks Ameerikasse alt ära hüppas, siis ma ei kavatse kodus ka istuda terve suve. Parem ikka teha natukene laiemaks oma maailmakaarti

Mida rohkem ma loen, seda enam tundub, et ma saan siit vaid ebamäärase sõnademögina, kui reaalse idee, mille leidmine on ju tegelikult põhjus, miks ma loen. Ma tunnen end nagu Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelis: ma näen infot ja info näeb mind, aga ma ei jõuagi üksteiseni, sest vahepeal on koletu sõnamüra, mis kogu asja ära ähmastab. Võeehhh. Ma tahan mõtteid, mitte sõnu!!

Samas, nüüd rahulikumalt, on Ecol endal ise teooria, et autor kujutab alati ette ideaallugejat, kellele tekst suunatud on (ideaallugeja, kes on teemast väga hästi informeeritud, oskab piisavalt sõnavara, on motiveeritud, jne). Ja siit järeldub ka see, et ilmselgelt, mina ei ole ideaallugeja oma soome-ugri keelkonna päritolu ning algaja teadlase staatusega.

Aga ausalt öeldes, ei mõista ma neid ideaallugejale esitatud nõudmisi selle teksti puhul. Sest see pole mingi eriti kitsas uurimus mõnel väga haruldasel teemal. Tegelikult, võiks seda pidada lausa baastekstiks tervele semiootika ajaloouurimisele. See võiks olla paremini mõistetav! Palun?!

Aga kes olen mina, väike käbi, et kedagi kritiseerida?

Mu isa- ja emapoolne vanaema abiellusid (see oli sel ajal ikka popp) aga nö. heledate meestega. Mu vanaisadel on tavaline kahvatu nahk ja heledad silmad.  Vastavalt pärandumisseadustele geenivallas, peaksid mõlemad mu ema kui ka isa olema siiski ka tumedate silmade ja nahaga, aga ei ole seda. Lihtsalt, üks põlvkond on lambist hele (olgugi, et see tuli vanaisadelt, siis oleks pidanud ilmnema domineeriv tume geen, mitte hele).  Mu ema on veel enamvähem vastavuses perekonnapiltidega- ta on tumedate juustega ja tõmmu, aga roheliste silmadega. Mu isal on heledad silmad ja hele nahk. Mina olen mingi segu- mul on loomulikult tumedad juuksed, aga kah heledad silmad ja selline keskmine nahk. Eriti ebakõlas on mu täiesti “ära kulunud” vend, kellel on juba kartulikarva juuksed, peaaegu olematud kulmud (suuresti vastuolus näiteks minuga) ja kah, sinakashallid silmad. Kuidagi on lihtsalt 4 tumedat põlvkonda jõudnud lõpuks minu heleda vennani, olles samal ajal näiliselt vastuolus loodusseadustega (näiliselt, sest kuna olen geenitehnoloogia vallaga vaid koolis ja omal käel kokkupuutunud).

Loodus, sa oled naljakas.

Üks asi mind siiski häirib natuke. Inimesed on nii ebakindlad on oma keha suhtes. See tingib kuidagi eriti võistlusliku ja pineva õhkkonna- keegi ei lõpeta toenglamangut ennem teisi! Eriti tähtis on võtta võimalikult rasked hantlid, et kõik su käterammu imetleda saaks (olgugi, et järgmine päev võib olla pelk pastaka liigutamine traumasid tekitav). Üsna tobe olukord, sa ei treeni ju oma keha teistele, vaid iseendale. Õnneks, ei paista ma eriti millegi aeroobikalisega silma, niiet teiste viha siiani ära teeninud pole. Ainuke lihas, mis mul on, on kõhulihas, milles eriti võistelda ei anna (ei saa jälgida, jne). Aga ikkagi, kuidagi häiriv. Ja see üksteise silmanurgast jälgimine ka! Et ei tea, kas talle on trennis käimine juba aidanud- ei see on ikka nii paks, ta vist sööb kodus salaja. Blaaah.

Reedel on treening nimega stripp-aeroobika. Huvitav, milles seisneb seal võistlus? Kes suudab kiiremini hööritada? Või saab rahulikult nautida ilma koguaeg vaatluse all olles?

Igal juhul, ootan

Ma pole üldjuhul kurvameelne inimene, ütleksin, et ma pigem pahandan, pettun, keen üle, kui kurvastan. Ma ei tea, kas see tuleb mu temperamenditüübist või minu elu on lihtsalt rohkem nii sattunud, et pole suuremaid draamasid kogenud, mille üle kurvastada. Seevastu äkki vihastada olen osanud küll.

Uus aasta algas selles osas ümberpööratult- ma olen lausa krooniliselt õnnetu. Käin nutuvõre suu ümber, mustad mõtted peas. Öösiti magama ei jää, söögiisu on olematu (mis minu kehaehitusega inimesele tähendab, et jume on hall ja pidevalt on sellise puulehekese tunne, keda tuul halastamatult edasi- tagasi räsib).

Ei tea, ei tea mis toimub mu meeleolusagarates.

Igaljuhul üritan kalkuniliha, kodujuustu ja tumedat šokolaadi süüa- nämmmm, looduslikud õnneained!

Keskaja söögid, keskaja joogid, keskaja peod, kombed, tavad, ettekirjutised ja nende rikkumised, kultuur, monumentaalsed ja sünged gooti kirikud, keskaegsed hooned, tänavad, inimesed ja nende maailmapilt, kleidid, kleidid, kleidid ja punupatsid.

Mmmmmmmmm… ma olen peaaegu lohutamatult kurb, et keskaja klubi Rewal on oma tegevuse lõpetanud.

Olen kohutav laiskur. Täna jõudsin ainult ühte loengusse ja maadlen kodutöödega, mis tahtsid juba pühapäevast ära saatmist. Samas, tunnen kuidas pime aastaaeg on nüüd täielikult kätte jõudnud. Kuiva jalaga enam koju ei saa ja ainuke hetk päeva näha on hommikul enne loenguid. See-eest on mul praegu tõeline romantika- küünlad, šokolaad ja punane vein. Kui enamasti oleks see hetk sissejuhatuseks mõnes filmis järgnevale pinevale seiklusele (enamasti linade vahel, aga ka köögikappidel, jne), siis mina olen küll täiesti üksi praegu.

Muist rääkides- otsustasin, et ma lähen neljapäevast trenni. See on vist kõige kulunumaid lauseid üldse (stiilis: hakkan homme korralikuks, jne) Aga vähemalt praegu ootan väga juba. Tervislikud eluviisid- SIIT MA TULEN!

Lisaks, üritan pikemat aega juba sellist kevad- sügis (jah, naistel on igaks aastaajaks eraldi garderoob- kingad, üleriided, ihupesu, kleidid, püksid, jne) mantlit. Tõenäoliselt, pole minu ettekujutuses ilutsev hilp  aga praegu moes. No lihtsalt pole saada. Äkki järgmine hooaeg?  Imelik on kuidagi oodata niimoodi. Mantel pole selline asi, milleni minu käsitöö tase ulatuks ka. Ja isegi kui üritaksin teha, siis vaevalt ma nii koleda asjaga pärast ringi käia tahaksin.

Tegelikult pidi see olema pikk mõtteavaldus teemal, mis on mind juba pikka aega vaevanud (nimelt, kui hukkas iga vanad inimesed on, no tõesti, mul pole sõnu lihtsalt), aga võib-olla teine kord. Tunnen sellist erilist energiapuhangut ning ei jaksa rohkem kirjutada. Teen parem ühe kõlavöö valmis, mis mul juba ammu valmis lõigatud ja veelgi kauem peas kummitab.

Nädalavahetusel käisin gennis Vennaskonda kuulamas. Ma polegi neid varem laivis näinud, üsna hea oli. Kuigi ega suurt vahet pole, kas kuulad plaati või lähed kontserdile. Publiku pärast nad tõmmelda küll ei viitsinud. Aga eks nad juba suured ja tähtsad nimed ka. Muidugi, peo mõttes oli ikka hea käia. Odav vein võttis mind nii põhjalikult, et seltskondlik vestlus muutus minu jaoks raskeks. No pole parata. Üsna naljakas oli, kuidas mind vahepeal mingi mees (kes huvitaval kombel osutus ühe soojendusbändi lauljaks, välimusega umbes keskmine tööinimene, aga Ramonesi looming oli tal kahtlemata peas) suudelda üritas. Võib-olla oli asi minus, aga see toimus kuidagi nagu mingis imelikus ulmas. Kõik oli aeglane ja hämar. Suutsin siiski eest põigelda Minu huuled pole avalikud.

Mul on suureks-suureks sooviks ühel hommikul lihtsalt mahla ja paar võileiba kotti panna ning eesti kõige kaugemaid nurki avastama minna. Paraku, polnud mul eelmine nädalavahetus sellist ettevõtlikkust ning selle asemel istusin ma terve laupäeva üsna üksluiselt Tartus, olgugi, et ma oleksin võinud olla nii niii kaugel. Terve november on mul üsna tigedalt tihe- sünnipäevad, muud tähtpäevad ja üritused. Oijahh. EKS kunagi hiljem siis.

Üritan hambad ristis raha USA jaoks kõrvale panna, aga see on nii keeruline. Sest ikka tulevad mingid head mõtted mõneks põnevaks toiduks või on vaja õhtul ikka tingimata välja minna või hakkab kunagine  lemmikkott juba lootusetult lagunema. See ei asu geograafiliselt ka nii mugavalt, et sinna näiteks ujuda või hääletada või jalgrattaga sõita. Aga vähemalt on tahe minna suur. (kuigi number pangakontol niivõrd väike)

Täna õhtul rebaste peole meie võrratu “Insener Karini hüper-semioos”iga a cappella esituses. Oh fun fun fun!

Nädalavahetus oli huvitav. Käisin Liina juures idatee-tsillil. Rokk ja juurikad. Pärast seda otsustasime Liina ja Tiiduga L-i  rattaga sõitma minna. Ütleme nii, et oleksime isegi kolmekesi ära mahtunud, kui mu puusad oleksid umbes 10-aastase tüdruku omad ja ma saanuks lenksu peal istuda. See oli päris hea katse Jõudsime lõpuks lodjakotta, teepeal tõenäoliselt rape-mani kohates. Õnneks- rape ei jäi saamata. Hey, that’s positive! Lodjakoda oli tühi, kuid tühjad polnud Tiidu taskud, kust ta meile umbes 3 õlut ja 1 siidri välja võlus. Õhtul tegime plaani järgmine päev Turmakolli sünnale minna.

Ja jõudsimegi sinna- umbes poole kaheksa aegu. Kinkisime Liinaga talle mingi haige märgi (“olen ühe munaga kukk!”) ja kassideda sokid, mis Turm endale kohe pähe tõmbas. Oli lõbus, omamoodi õhtu. Peaks mainima, et taaskord kogen KUI naljakalt “haiged” ikka Robert, Tiit ja co on. Ma arvan, et ma ei hakka ühtegi juhtumist ega nalja edasi andma- parem saage ise nendega tuttavaks. Öösel koju jõudes kiskusin kõik riided suurima naudinguga seljast- olin jäänud mitme alko-saju alla ja lõhnasin ikka üsna vängelt rummi järgi. Umbes tunni võrra hommikule lähedamal (ja juba pestud ja riides), otsustasime Alaniga minna Statoili kabanossi ja kohvi järgi. Saime (kas öiste vandaalide hirmus või sooja kokkuhoiu eesmärgil) tellida läbi luugi, olles samal ajal tunnistajaks mitmele mõõduvõtmisele stiilist “sina- seal, vaatasid liiga kaua minu naist klubis!”. Koju tulles üürgasime laulda ja ma tõdesin, et Annelinn on ikka üks sõbralik kant küll- puhas vanamemmekas ja üliõpilaste pesa.

Ma arvan, et nüüd ootab mind vaid veel Barthes, õhtusöök ja voodi.

Avastasin täna, et külmaks on läinud. Lisaks, olin ma sattunud ebamugavasse olukorda, kus mu keha tundis ennast nagu Saharas samal ajal kui mu varbad tegid aga jäävanne. Pärast teist loengut oli mul tavapärane paus ja otsustasin kammida läbi mõned poed (mis Tartus võrdub küll õhu kammimisega, sest kohti on üsna vähe ja valik veidi imelik– aga see- eest on siin eesti parimad kaltsukad! No doubt!) Lõpuks leidsingi ühed pool- normaalsed saapad, mõistliku hinna ja ühildumise jalaga (välja arvatud ainult tavapäraselt liiga lai äär, aga seda saan ma pükstega edukalt peita). Halvasti läks ainult see, et muidugi tõmbasin ma need kohe jalga ja nad osutusid veidi soojemaks kui olin arvanud (või olid mu varbad selleks ajaks juba EKSTREEMSELT külmunud), niiet terve ülejäänud päeva olin ÄÄRMISELT halvas olukorras, kus mul olin terve kehaga Saharas.. oeh… Niisiis, polnud mul ikka veel ilmastikuga sobivaid jalanõusid, kuid peale loenguid kaupsist läbi minnes, avastasin, et seal naisteosakonnas on ka mingi kinginurgake, kus ma leidsin just SELLE kingapaari (THE IT SHOES). Need aga peavad veidi mind ootama, sest praegu hammas peale ei hakka. Seniks, on mul lihtsalt väga soeeeee

Ööle!